Väikse Rosalie ajalugu

Möödunud sajandi  30-datel aastatel kasutatavad autoõlid ei paistnud silma kõrge kvaliteediga, ei olnud harva juhused, kus mootorite purunemised-väljalangemised toimusid, kaasaegsete hinnangute kohaselt, väikestel läbisõitudel.

Just sellel ajal – La Hispano-Suiza, Fábrica de Automóviles, S.A.  (Hispaania-Šveitsi autotehas) 1904 aastal, tekkis Hispaania autoehituskompanii ja saavutas koheselt luksusklassi autode tootmisel märkimisväärse koha. Samaaegselt tootes ka lennukimootoreid, registreerib end 1919.a. Prantsusmaal, koos prantsuse ettevõtja  Jean Dintilhac’iga, määrdeainete tootmise ja realiseerimise kompaniina, saades nimetuseks YACCO. Pariisi autosalongi ja ostjate heatahtlikul hinnangul algas 1923 aastal noore ettevõtte edukäik. Kompaniil avanesid võimalused tegeleda õlide omaduste parandamisel tehniliste lahenduste otsimisega – prantsuse kompaniist sai esimene tootja, kellel õnnestus lisandite juurdelisamise teel stabiliseerida väljalastavate mootoriõlide omadused. Eesmärgiga demonstreerida enda toodetud mineraalõlide kvaliteeti, organiseerib kompanii YACCO Autodrome de Montlhéry autodroomil, 30-datel aastatel , autovõidusõite. Suurem osa rekorditest, kestvus- ja kaugsõidu distantsidel on püstitatud just sellel trassil. Ringrada pikkusega 2550 m ja heade viraažidega, võimaldab sooritada sõite ülipikkadel distantsidel (üle 10 000 km). Selliste ülipikkade sõitude reglement „vastupidavusele“, lubas seeriatootmise kergsõiduautodel osaleda, kasutades seejuures teenindamiseks ja tankimiseks spetsiaalseid kontrollpunkte. Kontrollpunktides kaotatud aega ei arvestatud maha kogu sõiduajast (seega pikajalisi seisuaegu ei olnud ette nähtud), seejuures põhidetailide vahetamist rekordite püstitamisel ei lubatud.

Kompanii YACCO kaasas sellistel vastupidavussõitudel osalemiseks selle aja kõige eesrindlikumaid autotootjaid, nagu Voisin, Delage Sprint 2 (Prantsusmaa), Ford ja muidugi Citroën.

Andre Citroën,  Citroën margi looja, erandina enamikest autotööstuse kolleegidest, ei olnud võidusõidufanaatik, kuid mõistis suurepäraselt sellise reklaami tähendust. 1922 aastal joonistasid lennukid Citroëni nime Pariisi taevasse. Kolme aasta pärast võisid linnlased näha sama nime säramas Eiffeli tornis. Et saada ettekujutust Citroëni reklaamiaktsiooni mastaapidest ja maksumusest. Oli vaja 200 000 lambikest ja kilomeetreid juhtmeid, et „Citroëniseerida“ Eiffeli torn.  Kuid sellest oli veel vähe! Esitledes oma autosid, Andre Citroën, sooritas aastatel 1922-1923 esimese Sahara kõrbe läbiva ekspeditsiooni. Läbides vahemaa Alžeeriast kuni Aafrika kontinendi lõuna osani, Hea Lootuse neemest läbi Keenia 1924-1925 aastate projektiks „Black Journey“, üks aasta (1931-1932) kulus projekti „Yellow Journey“ teostamiseks kui läbiti vahemaa Beirutist Pekingisse. YACCO tehniline ja finantspartnerlus Citroëniga said sportlike võitude ja eduka müügisaavutuste pandiks. Seetõttu ei ole imekspandav, et veel 20-datel aastatel tema masinad alustasid esinemisega Le-Mans võistlustel, seekord küll erilise eduta.

1928 aastal valmistas Citroën Pariisi autosalongis ette „C“ mudelite väljapaneku. Külastajatele esitleti C4 modifikatsiooni (4-silindriline, maksimaalse kiirusega 80 km/h) ja C6 (6-silindriline, luksuslikum, maksimaalse kiirusega 105 km/h). Mõlemad mudelid esitleti paljude erinevate kerevariantidena ja olid ostjate seas populaarsed. Nimelt see mudel ja tema erinevad modifikatsioonid said nimeks „Rosalie“. See oli oluline saavutus , kuna selle auto kolm järgmist põlvkonda, erinevate keretüüpidega, varustatuna kolme erineva mootoriga, toodeti  1931 aastast 1938 aastani. 6-silindriline, 2650 cm³ töömahuga Citroën C6F mudel, toodeti ja soetati spetsiaalselt YACCO kompaniile 22. Oktoobril 1931, et seda katsetada  Montlhéry autodroomil. Eesmärgiks kestvussõidu tulemusena püstitada esmakordselt vastupidavusrekord autosõidus: Päevase läbisõiduga 1500 km saavutada tulemus 100 000 km ilma ühegi purunemiseta. Selle eesmärgi püstitab Andre Citroën isiklikult, tõstes seejuures panuseid: Sellel päeval läheb auto trassile uueks katsetuseks ja pakub kõigile teistele autotootjatele 1 000 000 franki, juhul kui nende auto kordab „Väikese Rosalie“ rekordit. Täienduseks peab veel märkima, et rekord on veel seepärast eriline, kuna lõplikult kinnistus arusaam esisillaveo töökindlusest. Sellisel lahendusel sõidab tänapäeval pea kogu maailm. Aga millist vastuseisu osutati sellisele lahendusele neil aastatel!

Jätkates edasiliikumist, seesama Citroën C6 püstitab veel ühe rekordi: 136 000 km läbitakse keskmise kiirusega 104 km/h – ettekujutamatu näitaja neil aegadel. Sellel samal Montlhéry autodroomil, 15. märtsil 1933 aastal tuleb välja järgmine „Väikse Rosalie“ põlvkond, seekord Citroën C4 8CV modifikatsioon, 4-silindrilise mootor, töömahuga 1628 cm³. YACCO meeskonna piloodid – kaheksa autovõidusõitjat : vennad César ja Lucien Marchand, Louis Le Roy de Présalé, Alphonse Vaillant, Robert Bodecot, Raphaël Fortin, Marcel Combettes ja Edmond Bertaux. Nende võidusõitjate ees seisis ülesanne, mitmed kuud viibida autodroomil, vahetades välja üksteist 5-tunniliste perioodide järel puhkuseks, selleks spetsiaalselt seadmestatud boksides.  Neis olid pilootide puhkeruumid, vahetu „Pit-stopi “  tsoon – see oli ka varasemate Vormel 1 võidusõitude läbiviimiseks sisustatud. Siin toimus autode tehniline teenindamine, tankimine ja kulunud rehvide vahetamine. Nii nagu kaasaegsete võidusõitude korraldamisel, nõuti mehaanikutelt kiiret ja hästikorraldatud tööd. Võidusõidu kronometraaž teostati kaheksa spetsialisti poolt, kes olid tunnustatud Rahvusvahelise Autoklubide Assotsatsiooni (Association Internationale des Automobile Clubs Reconnus – AIACR) poolt. Selle võidusõidu edu oli raskesti ettearvatav: teadmata kuidas käitub uus auto, arvestades seda, et nii nagu esimene „Rosalie“, oli ka see täielikult seeriatootmise auto. Ometi reaalsed tulemused ületasid kõige julgemadki ootused: see sõit, toimudes ööpäevaringselt, kõige erinevamates ilmastikutingimustes, oli peatatud YACCO ja Citroëni ühise otsusega, peale 134 päeva möödumist, 27 juulil 1933. aastal, kui auto oli läbinud 300 000 km.

Sellel päeval, Jean Dintilhac ja Andre Citroën , tähistasid pidulikult kompaniide YACCO ja Citroën pikaajalist koostööd. Press ja suur seltskond kutsutud kuulsusi, kogunesid seda tähistama Montlhéry autodroomile.

Selleks, et seekord ja alatiseks muuta skeptikute arvamust, kas „Väike Rosalie“ on seeriaauto, andis Andre Citroën korralduse, suunata auto kohe peale kestvussõidu läbimist kontrollimiseks kahte autoriteetsesse asutusse: Prantsuse autoklubisse (Automobile Club de France – ACF) ja Konservatiivne kunst ja käsitöö (Conservatoire national des arts et métiers – CNAM), koos mudelitega, millised olid väljatöötatud koostöös klubi ja Citroëni tehase spetsialistidega 1934.a. märtsis ilmus eeltoodud asutuste aruande publikatsioon, milles kinnitati katsetatud autode täielikku identsust seeriatootmise mudelitega.

See „Väike Rosalie“, nagu tema eelkäija, kaunistasid järgnevatel aastatel palju kordi Prantsusmaal korraldatud näitusi ja muid ettevõtmisi: Pariisi autosalongi Citroëni 1933a stendi, YACCO ja Citroëni poolt korraldatud näitusi ja ettevõtmisi. Kahjuks mitte ükski neist mudelitest ei elanud tänase päevani, kuigi täpseid rekonstruktsioone võib tänapäeval näha paljudel tuntud selleteemalistel ettevõtmistel.

Tõlkis:  Lembit Vomm – Tapa Autobaasi peainsener aastatel 1960-1999. Veebruar 2015

“Olles aastakümneid tegelenud automajandi arvuka autopargi tehnilise hoolduse ja remondi korraldamisega, tean kui oluline on kõrge kvaliteediga õlide ja määrdeainete kasutamine, tagamaks auto agregaatide-sõlmede pikaaegse tõrgeteta töö ja probleemideta mootori käivitamise. Kahjuks puudusid nõukogude ajal pikka aega valikuvõimalused. Alles VAZ ja KAMAZ autotehaste toodangu väljalaskega kaasnes ka kvaliteetsemate õlide kasutamine. Olles hiljem osaline kõrgekvaliteetsete BP õlide kasutamisel, olid ilmsed nende õlide eelised.

Tänapäeval on olukord märkimisväärselt muutunud. Jätkugu meil teadmisi ja mõistust õige valiku tegemisel: et kasutamise otstarbest lähtuvalt vastaksid õlide kvaliteet ja hind meie ootustele.

Tõlketöö kokkuvõttena võin kinnitada, et YACCO on vanemaid õlisid tootev, nende kvaliteedi tõstmiseks järjekindlalt teaduslikke uuringuid ja praktilisi katseid tegev firma. Koostöös autotootja Citroën-ga on saavutanud kõrgeima maailmataseme. Prantsusmaa tarbijate kõrval on aeg YACCO kõrgekvaliteedilist õlitoodangut tutvustada nõudlikule eesti tarbijale.

On heameel, et selle vastutusrikka ja tänuväärse töö on enda peale võtnud Randesko AS, tema kogenud töötajaga Martin Täht’iga eesotsas. Martin on tunnustatud kardisõitja: Eesti ja Balti meister, mitmete rajarekordite püstitaja, Eesti 2004a parim kardisportlane. Ta orienteerub hästi õlide tootmise ja kvaliteedi küsimustes, tema saavutusteni on õlide omadused olulist osa etendanud. Jõudu tööle!”

Tapa Autobaasi peainsener aastatel 1960-1999.a.
Veebruar 2015.a.